Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal,ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuis öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal,see polnud mu surm.
Mary Elisabeth Freye
Subscribe to:
Posts (Atom)