Õnnelik on
kes kord saab aru
et rõõm pole saada
vaid ilma jääda,
jääda tühja tallu
kolmekesi
tulega
teekannuga
laulma koos
igaüks
oma laulu
Jaan Kaplinski (Juhan Liivi luuleauhind 2012)
Tuesday, August 7, 2012
Monday, August 6, 2012
Enam mitte...(Ära iial ütle iial...)
Pole kaua aega kirjutanud.Arvan,et see on viimane. Aeg kaob ja rõõmud jäävad, nii lauldakse.Tegelikult ei jää midagi.Kõrvad ei kuule,silmad ei näe, kondid kriuksuvad, kõht lööb pilli, varbaid ei tunne üldse ja nii edasi ja edasi... Ah mis sest kõigest!
Juba mitte midagi enam kui aasta ! Otsid ,mida teha,kuidas olla ja tunned kogu aeg,kuidas muutud elu vastu ükskõikseks ning apaatseks.Inimesi,kes minust hoolivad,jääb järjest vähemaks ja ega minagi enam paljusid mäleta...
Igale meist on antud oma aeg : aeg tulla, olla ja minna.Loodan ja soovin, et minu aeg minna poleks väga kaugel.
Mõtlen,et see on viimane postitus,kuid ...
Juba mitte midagi enam kui aasta ! Otsid ,mida teha,kuidas olla ja tunned kogu aeg,kuidas muutud elu vastu ükskõikseks ning apaatseks.Inimesi,kes minust hoolivad,jääb järjest vähemaks ja ega minagi enam paljusid mäleta...
Igale meist on antud oma aeg : aeg tulla, olla ja minna.Loodan ja soovin, et minu aeg minna poleks väga kaugel.
Mõtlen,et see on viimane postitus,kuid ...
Subscribe to:
Posts (Atom)