Pole kaua aega kirjutanud.Arvan,et see on viimane. Aeg kaob ja rõõmud jäävad, nii lauldakse.Tegelikult ei jää midagi.Kõrvad ei kuule,silmad ei näe, kondid kriuksuvad, kõht lööb pilli, varbaid ei tunne üldse ja nii edasi ja edasi... Ah mis sest kõigest!
Juba mitte midagi enam kui aasta ! Otsid ,mida teha,kuidas olla ja tunned kogu aeg,kuidas muutud elu vastu ükskõikseks ning apaatseks.Inimesi,kes minust hoolivad,jääb järjest vähemaks ja ega minagi enam paljusid mäleta...
Igale meist on antud oma aeg : aeg tulla, olla ja minna.Loodan ja soovin, et minu aeg minna poleks väga kaugel.
Mõtlen,et see on viimane postitus,kuid ...
No comments:
Post a Comment